Joanna Laast kirjutas Delfi Roheportaalis, et meid ootab ees kasutatud rehvide uputus, sest elektriautode rehvid kuluvad tavapärasest kiiremini. Wolf Tyres tegevjuht Andres Meesak avaldab omapoolse kommentaari olulisele teemale:

Vastab igati tõele, et transpordi elektrifitseerimise soovimatu “kõrvalmõju” (collateral damage) on nii peenosakeste (autorehvidest pärineva kummi peenosakesed on oluline osa keskkonda sattuvast mikroplastist) keskkonnareostuse suurenemine kui vanarehvide koguseline suurenemine. Kui sisepõlemismootorite heitgaasidest tingitud KHG-heide transpordi elektrifitseerimisel väheneb, muutuvad rehvid sektori suurimaks KHG-heite allikaks. Nii rehvide tootmisel tekib heide kui nende ekspluatatsioonis ja jäätmete kõrvaldamisel tekkivad heitmed.

Artiklis on jäetud mainimata, et autotööstused survestavad rehvitootjaid arendama ja tootma n.ö. spetsiaalselt elektrisõidukitele mõeldud rehve (ja kummisegusid). Eesmärk on vähendada rehvide veeretakistust ja seeläbi suurendada auto läbisõitu ühe laadimistsükliga. Arvestamata erinevate regioonide klimaatilisi ja teede erinevusi (Lõuna-Euroopa turule mõeldud talverehvid ei sobi näiteks meie kliimasse jne.). Veel üks aspekt, mis artiklies kajastust ei leia, on ressursikasutuse suurenemine. Kiiremini kuluvad rehvid = toodetakse rohkem rehve, kui mingi radikaalse regulatiivse instrumendiga ei hakata piirama läbitavate kilomeetrite hulka.

Vanarehvide kogus suureneb

Seega jah, vanarehvide kogus kindlasti lähikümnenditel suureneb. See on olemuslikult vastupidine soovile jäätmeteket vähendada (reduce-reuse-recycle) ja seda olulisem on leida uusi lahendusi ja väljundeid vanarehvide ümbertöötlemiseks või uuesti ringlussevõtmiseks. Jäätmehierarhias oleks vanarehvide kontekstis seega kõrgeim eesmärk jäätmeteket vähendada e. reduce (mis ilmselt eelkirjeldatud põhjustel ei realiseeru), sellele järgneb taaskasutus (reuse), mis rehvide puhul tähendab taastatud kujul taaskasutamist. Rehvi taastamise tootmisprotsess emiteerib hinnanguliselt vaid 35% uue rehvi tootmisel tekkivast KHG-heitest (ehk -65%). Seega oluline on KHG-heite vähendamine. Paraku võetakse taastatud kujul kasutusse vaid tühine osa kõigist toodetud rehvidest. Suur osa saab oma esimese elu jooksul fataalseid kahjustusi ja isegi kui ta elab parandatuna moel või teisel kulumispiirini, siis taastada seda rehvi enam ei saa, kuna karkass on kahjustatud ja ohutus ei ole enam tagatud. Taastamiseks peab vanarehv olema ilma igasuguste vigastuste ja parandusteta.

Olematu kvaliteediga odavrehvid

Suurem probleem on aga uute rehvide kvaliteet. Taastada kõlbavad vaid põhimõtteliselt kõige kallimad nn. premium-brändide rehvid. Samas meie (Eesti) turust moodustavd valdava osa nn. “Hiina” rehvid. Need rehvid on odavad, premium-rehvidest palju odavamad ja esmapilgul tavakasutajale tunduvad nagu väga hea valik. Välja näevad nagu rehvid ikka ja uus on ikka uus… Aga nende odavus tuleb lisaks odavamatele tootmissisenditele ka “säästlikust toormekasutusest” e. nendes kasutatavad materjalid (kummisegud, tekstiil, teras) on odavamad ja neid on kasutatud “väga säästlikult”. Tulemuseks on nõrgad karkassid, mis ei kõlba taastada. Üldjuhul rebenevad need karkassid juba tootmisprotsessis lõhki, kuna tootmisprotsessis survestatakse karkassi kordades suurema rõhuga kui rehvi kasutusel.

Vanarehvi käitlejate puuduv tahe

Järgmine probleem on vanarehvide kogumissüsteem. Kurb tõdeda, aga meie tehas kasutab taastamiseks 99% ulatuses mujalt Euroopast toodud karkasse. Toome pea iga kuu 1 rekka koorma vanarehve Hollandist ja 1 koorma HISPAANIAST (sic!), sekka lisaks mõned koormad aastas kas Saksamaalt või Prantsusmaalt. Üks rekkakoorem sisaldab ca. 1000 vanarehvi. Kes tegeleb logistikaga, teab palju maksab keskmiselt koorma vedu Hollandist või Hispaaniast. Lisaks keskkonna jalajälg, muidugi… Miks? Sest Eestis puudub tahe ja motivatsioon (viitsimatus?) üles ehitada adekvaatne kogumise- ja sorteerimise süsteem. Eesti vanarehvide käitlejaid ei motiveeri sama summa meile sobiliku rehvi karkassi väljasorteerimise eest kui me maksame Hollandi või Hispaania käitlejale. Samas Hollandi käitlejalt tuleb karkass tänu töö efektiivsele korraldusele odavam (transpordikulu arvestamata) kui Hispaaniast ja Hollandis käib iga meile jõudnud rehv reaalse töötaja käte vahelt läbi, kes sorteerib välja taastamiseks sobivad karkassid.

Kasutuseta tuhamäed

Meie tehase teoreetiline tootmismaht on ca. 50 000 rehvi aastas, see on umbes 10% Eestis aastas müüdavatest rehvidest. Usun, et see kogus korralikke taastamiskõlblikke vanarehve peaks olema siiski Eestis võimalik koguda ja sellega vähendada meie keskkonnakoormust, mitte Hollandi või Hispaania oma (kuigi abiks seegi, sest planeet ja isegi manner on samad).

Seega, kui midagi ei muutu, rändab lähikümnenditel järjest suurem kogus vanarehve läbi erinevate katelde (elektrijaamad, tsemenditehased) KHG-heitena atmosfääri ja tuhana “mägedesse”. Ahjaa, rehvide pürolüüs (Eesti Energia PR-lahendus) pole ka mingi hõbekuul vanarehvide probleemi lahendamiseks (isegi kui see kunagi tõepoolest realiseerub mitte ainult PR-tasemel), sest pürolüüsi jääk on ca. 40% sisendi tahkemassi ulatuses tahm (carbon black), millele pole tegelikult mingit mõistlikku kasutust ega lahendust, rääkimata muudest finessidest (saadava õli väävlisisaldus, õli REACH registreering jne.)…

Eelista kvaliteetset ja vastupidavat

Mis peaks muutuma? Regulatsioon peaks sundima TVO-d (tootjavastutusorganisatsioon; Eestis MTÜ Rehviringlus) suunama taastamisele mingi minimaalne kogus kogutavatest vanarehvidest. Olgu see alustuseks kasvõi 3…5%, välja võiks jõuda 25…30%-ni. Kui taset ei täideta, suureneb käitlustasu, sest suureneb keskkonnakoormus. See sunniks rehvimüüjaid suhtuma vastutustundlikumalt müüdavate rehvide kvaliteeti. Kui on teada, et 80% müüdavatest rehvidest ei kõlba taastada, kuna karkass on liiga nõrk, siis ehk püütakse müüa rohkem kvaliteetsemaid (või taastatud) rehve. Riik (avalik sektor) peaks näitama eeskuju ja mitte välistama hangetes taastatud rehvid nagu seda on juhtunud, vaid võimalusel (mõõtude sobivus jmt) neid eelistama. Lõpptarbija eelistus võiks olla kas premium (mis sobib taastamiseks) või korralik taastatud rehv, “Hiina rehv” võiks olla kolmas valik.